Kaader 1968.a Leida Laiuse filmist "Libahunt" - Margus, Tiina ning külarahvas, see kollaste peadega.
“Meie sugu ja võsa on kollaste juuste ja siniste silmadega; see võttis naisi ainult oma keskelt – ei ole tilkagi võõrast verd meie soontes, see on – puhas!”
Küllap tulevad need Tammaru vanaema sõnad Kitzbergi “Libahundist” paljudele meist kooliajast tuttavad ette, täpselt nagu Libahundi-Tiina monoloogki samast näidendist:
“Inimesteks loete ennast, aga olete hullemad kui kiskjad loomad!Parem tuhat korda hunt, hunt metsas huntide keskel, kui inimene parem ei ole kui teie! Hunt tapab ainult nälja pärast ja – hunt ei murra hunti, aga teie!… Ja arvate ennast paremaks minust?”
Inimesed ja hundid. Kollaste juustega Tammarud ja tumedatverd Tiina. Meie ja nemad. Isegi kui jätta päevapoliitika kõrvale, on Kitzbergi enam kui 100-aastane näidend ainuüksi popkultuuri jätkuva libahundi- ja vampiiriarmastuse valguses kõike muud kui aegunud. Sel suvel võib selle klassikalise loo taasleida Viinistust kujul, mis ei jäta kahtlustki, et laval on vari vähemalt sama tähenduslik ja kandev kui lihast ja luust inimene.
Jungiaanlikus kontekstis on raske leida Tiina loole lähenemiseks paremat nurka kui varju teema. Jätame siinkohal aga Jungi ja jungiaanid hetkeks kõrvale ning läheneme kirjandusele kirjaniku abil. Auhinnatud Ameerika kirjanik Ursula Le Guin, kelle töödes on varju psühholoogilisel motiivil läbivalt tähtis koht, on oma essees “The Child and the Shadow”* võtnud varju arhetüübi olemuse mõistetavamalt kokku kui nii mõnigi jungiaan. Ta selgitab, et vari on meie psüühe teine pool, teadliku meele tume vend, tuues näidete hulgas esile nii piibellikku Kaini, Frodo vastast Gollumit kui ka libahunti: “Vari seisab teadvust ja alateadvust eraldaval lävel ning me kohtame teda oma unedes kui õde, venda, sõpra, koletist, monstrumit, vaenlast, teejuhti. See on kõik, mida me ei taha, ei saa lubada oma teadvusesse; kõik meie omadused ja kalduvused, mis on alla surutud, kõrvale lükatud või kasutamata.” Ta tsiteerib ka Jungi, kes ütles, et igaühel on vari ning mida vähem saab see väljenduda inimese teadlikus elus, seda tumedam ja läbitungimatum see on.
Le Guin jätkab, meenutades, et vari projitseeritakse iseenesest väljapoole: “Minul pole midagi viga – asi on n e n d e s. Mina pole koletis, teised inimesed on koletised. Kõik võõramaalased on kurjast. Kõik kommunistid on kurjast. Kõik kapitalistid on kurjast. Kass käskis mul teda lüüa, emme.” Viidates Jungile, toonitab Le Guin, et reaalses maailmas elamiseks tuleks projektsioonid tagasi võtta, tunnistades, et kuri ja põlastusväärne on siiski osa meist endist. Ta möönab, et see on pole lihtne – “On väga raske mitte omada võimalust süüdistada kedagi teist“, kuid on siiski seda väärt.
*”The Language of the Night: Essays on Fantasy and Science Fiction” (1979)
Varjumängu ja selle kurvemat osa – Tiina traagikat varjuprojektsiooni kandjana – saab sel suvel vaadata veel vähemalt viiel korral Viinistus. Ja kui hästi läheb, ehk isegi rohkem. http://www.raaam.ee/moodul.php?moodul=CMS&Komponent=Lehed&id=491 Ja P.S. – vaadake hoolega ja võib-olla taipate, kes on t e g e l i k u l t Libahunt.