Meenutused
Jungi seltsi
algusaegadest

Juta esimene seminar: Jungiaanluse dramaatiline maandumine

 

Kõige eredam esimene mälestus, mis kohe esile kerkib, pärineb meie esimesest muljeterohkest suvelaagrist Luual aastast 2001, kui meie esimene välislektor Juta oli Heidi juures teise korruse trepimademel siruli maas! Ta oli vapper aadlisoost proua, kes tuli Murray Steini soovitusel Ameerikast meie esimesse suvelaagrisse koolitajaks. Nagu temalt kuulsime, oli IAAPis otsitud juba pikalt kedagi, kes oleks nõus Eesti grupile seminare andma, ent see ei tundunud kedagi huvitavat.

 

Juta esivanemad olid aga Liivimaa baltisaksa aadlikud ja tema huvi tulla Eestisse lähtuski peamiselt sellest, et näha maad, kus oli sündinud ja kasvanud tema isa.

Hiljem reisisime temaga pikalt mööda Eestit ja ka Lätit, kus oli olnud tema isakodu. Vaatasime sisse erinevatesse mõisatesse ja maandusime viimaks Vilniuses, kus ta ka oma ringreisi viimase seminari andis.

 

Kõige esimene tema seminaridest toimus aga Pirit-Kosel, vist algse Parktali kooli lähedal asuvas majas. Seminaril osales umbes 25 inimest, sealhulgas Andres Adams, Erika Saluveer ja ka mitmed teised nii psühhoanalüütilise suuna kui ka teiste selleaegsete uute psühhoteraapia suundade esindajaid. Üks osalejatest oli väliseestlane Rootsist, kes oli sel ajal alustamas siin psühhodraama koolitusega ja pakkus ka supervisioone.

 

Esimene mulje ameeriklanna loengust oli õigupoolest veidi kummastav, tema lähenemine tundus meie kontekstis harjumatu ja ebatavaline. Kuna ootused olid kõrgeks kruvitud, olin natuke isegi pettunud.

Kuid esimene suvelaagri seminaripäev Luual, Heidi vanematekodu jahimajas, läks seevastu suurepäraselt! Koht oli tore - piisavalt suur hubane aiamaja, jahitrofeed seintel lisamas pisut metsikut meeleolu! Juta lähenemine oli seekord teistsugune - aktiveeriv ja kaasav ja päev kulges põnevalt. Teemaks oli Oidipuse müüt ning osalejad jagati gruppidesse, kus mängiti erinevaid rolle – kes Oidipust, kes tema isa, kes ema jne.

 

Õhtul peale seminaripäeva istusime sealsamas laua ümber mõnusas vestlusringis, laual Heidi poolt korraldatud nauditav õhtueine - ent Juta miskipärast süüa ei tahtnud. Küll aga küsis ta, kas äkki saaks pitsikese viina? Heidi tõigi vastutulelikult oma isa varudest ühe peenemat sorti viinapudeli Jutale maitsta - ja meie aadlidaam tundus seda harjumatut märjukest tõepoolest nautivat! Soovitasin tal siiski midagi peale juua/süüa, et oleks pisut ohutum - ent seda ta kuulda ei võtnud, kiitis vaid suurepärast jooki, mis hoiab pea selge ja taastab hästi energiat! Isegi mitte vett…

 

Öösel kell kolm, kui olime kõik juba ammu magama läinud, ärkasin tugeva kolksatuse peale, mis kostus koridorist! Hüppasin voodist välja, tõmbasin ukse lahti - ja nägin Jutat trepimademel pikali - selili maas, käed laiali - nagu ristilöödud Jeesus! Heidi ja Monika olid juba kohal ja kükitasid tema kõrval… ainus rõõm oli see, et ta polnud vähemalt trepist alla kukkunud!

 

Ja siis läks lahti haiglaralli. Viisime ta kõigepealt Jõgeva haiglasse - kus tal tundus olevat hirm tundmatu maakoha meditsiiniasutuse suhtes ja ta palus, et ma oleksin kogu aeg ta juures ja hoiaksin ta kätt. Üritasin teda rahustada - tal diagnoositi ju eelkõige just vedelikupuudus ja peale tilguteid saime jätkata teekonda Tallinna poole - EMOsse!

 

Seal oli paraku mitmetunnine järjekord - tugeva kõhulahtisuse käes vaevleva Juta jaoks tundus see tõeline õudusunenägu! Hädaga läks ta ise kabinetti sisse - ja saigi järjekorras vahele! Taas tilgutite alla… Ent tervis ei paranenud ka siin. Kodus (ta elas sel ajal minu juures Kelvingis) vaevles ta veel paar päeva, kuni jõudsime Signe soovitusel dr Lindströmi eravastuvõtule - ja saimegi õiget rohtu! Juba järgmine päev oli Juta terve ja peagi alustasime oma eelmainitud ringreisi.

Niimoodi siis jõudis jungiaanlus Eestisse - see oli esimene kord, kui meile tuli IAAP-ist kohale jungiaanlik koolitaja väljastpoolt idablokki.

 

Tegelikult oli alanud kõik siiski juba palju varem – 1997 sügisel, kui Grazina Gudaite tuli Vilniusest tolleaegse Professionaalse Psühholoogia Erakooli jungiaanlikku koolitust pakkuma. Ta oli Bostonis jungiaanlust tudeerides kohtunud PPE asutaja Ants Parktaliga, kes õppis samas psühhoanalüüsi - ja Ants kutsuski ta Eestisse.

 

 

Ühingu loomine ja sisekonfliktid

 

Minu sattumine jungiaanlusse oli suhteliselt juhuslik. Teadsin Jungist midagi üsna pealiskaudselt juba ammu, olin käinud Kinomajas mingil tutvustaval üritusel ja kõik see tundus tõesti huvitav - ent Grazina kursustel ma osaleda siiski ei plaaninud. Olin õppinud nii saksa ja prantsuse keelt, kuid mitte inglise keelt ja kartsin, et ma ei saa loengutest piisavalt aru. Külli Roosi veenis mind siiski proovima ja kohapeal selgus, et tõepoolest, sain täiesti piisavalt kõigest aru, sest Grazina rääkis aeglaselt ja selgelt ja hämmastaval kombel aitas kaasa ka lapsena õpitud ladina keel - Lääne-Eurooplaste sõnatüved on üsna sarnased! Aastaid hiljem oma tolleaegseid konspekte lugedes nägin, et need olid täiesti adekvaatsed ja olen neid hiljem korduvalt ka kasutanud.

 

Grazina käis Eestis mitu aastat (1997-1999) ja andis meile nädalasi seminare 2 korda aastas. Need toimusid algul Pirita Olümpiaspordikeskuses ja koosnesid nii loengutest, unenäoanalüüsidest kui ka aktiivsest kujutlusest.

 

Grazinale sümpatiseerisid väga Heidi ja Raul (ja lõpuks küllap ka mina). Ta oleks väga tahtnud, et just Raulist saaks meie tulevase ühingu president ja et Heidi hakkaks käima tema juures analüüsis. Kuid selles grupis oli peale meie kolme suhteliselt vaoshoitud tüübi ka väga aktiivsed inimesi nagu Epp Veski ja Maie Oblikas (tolleaegne Mainori kooli rektor). Nad mõlemad olid juhtimisest huvitatud ja Raulile, vastupidi, ei tundunud see perspektiiv ahvatlev. Niisiis võttis Epp Veski 1999 detsembris initsiatiivi ja kutsus kokku seltsi asutamiskoosoleku. Ta väljendas selgesõnaliselt, et ta tahab olla ka selle president - sest tema oli seltsi asutamise käima tõmmanud - ja loomulikult ei vaielnud keegi vastu - kuigi mitmed meist oleksid eelistanud tõepoolest Rauli.

 

Asutamiskoosolek toimus Rävala puiesteel Akadeemilise Raamatukogu kohvikus, minu mälu järgi osalesid seal Epp Veski, Maie Oblikas, Raul Kilgas, Külli Roosi, Velda Veia ja mina. Oli päris tore ja pisut pidulik kohvikukoosolek! Hiljem liitusid seltsiga ka Rauli abikaasa Monika Loit, Heidi, Ebe Põder ja Marje Rohtla. Juhatuse moodustasid algselt Epp Veski (Eesti eksistentsiaalteraapia “emafiguur”), Raul Kilgas (kirjastaja ja tollane Maalehe peatoimetaja) ja Velda Veia (hilisem vägivaldsetele meestele suunatud koolituste eestvedaja).

 

Epp oli väga aktiivne rahvusvaheliste suhete loomises. Ta hakkas kohe arendama sidemeid IAAPiga ja kirjutama Murray Steinile. Nende läbisaamine näis olevat hea ja mõne aja pärast väisasid meid kaks IAAPi analüütikut Taanist - Misser Berg ja Lisbet Myers. Nad tulid intervjueerima ja vaatama, kas me oleme ikka IAAP-i jaoks sobilik grupp. Muuhulgas oli sel intervjuul ka küsimus: „Aga mis on teie eesmärk, mida te tahate selle õppega saavutada?“ Mulle ei tekitanud see küsimus kahtlusi ja ütlesin otse välja, et tahan saada analüütikuks. Hiljem jutuajamises selgus, et olingi ainus, kes seda sel hetkel väljendas - mitte keegi teine ei olnud selles veel kindel, enamasti oli taotlus saada lihtsalt uusi teadmisi ja enesetäiendust.

 

Neil algusaegadel olin ma seotud eelkõige varasemalt alustatud psühhoanalüütiliste õpingutega ja jungiaanlus tundus esialgu pigem psühhoanalüüsi edasiarendusena. Jätkasin oma õpinguid ja töötamist ka klassikalise psühhoanalüüsi võtmes. Alustasin oma psühhoanalüütilist teekonda juba vist 1993 aastal, kui Eestisse tulid koolitama esimesed soomlased - Raekojaplatsil Matkamajas vist enamik meie esimestest psühhoanalüütikutest alustaski. Samuti mina ja Külli. Hiljem jätkasime mõlemad nn Parktali-koolis ehk PPEs, kuhu ka Grazina oma Jungi-koolitusega maandus.

 

Grazina seminarid avasid nii minu kui küllap ka teiste osalejate jaoks täiesti uue perspektiivi. Tema unenäoanalüüsid koos aktiivse kujutlusega olid tõesti väga muljetavaldavad. Ka Grazina isiksus iseenesest pani seltskonna elama. Minu jaoks muutus Jung tohutult inspireerivaks aga eelkõige sellepärast, et üllatuslikult sidus see tervikuks kõik minu varasemad huvid - olin erinevates kõrgkoolides õppinud nii kunsti, filosoofiat, religiooniajalugu kui ka psühholoogiat. Nüüd äkki sobisid need kõik kokku!

 

Grazina rääkis meile muuhulgas ka oma teekonna algusest. Ta sai 90nendate algul stipendiumi Bostoni ülikooli jungiaanlikku õppesse, tema USA analüütik oli Murray Stein, kelle (rahalise) toetusega õnnestus tal jätkata õpinguid ka Zürichi Jungi instituudis. Ent kuna õpe oli seal juba iseenesest hirmkallis, siis hotelli jaoks raha ei jagunud - ühel baltlasest idaeurooplasel polnud seda 90nendate algupoolel tõesti mitte! Niisiis asus ta kõigi jahmatuseks Küsnachtis instituudi roosiaias telkima - kuni kohalikud talle “normaalsema” elamise organiseerisid. Tema analüütikuks oli seal Verena Kast ja vist ka Kathrin Asper - kes oli , muide samuti baltisakslane ja mingit pidi isegi Eesti juurtega.

Kui Grazina meid pärast oma seminaride lõppu analüüsi kutsus, olin mina taas üllatuslikult ainus, kes sellega alustas. Esimestel kordadel käisid Vilniuses seda proovimas ka Epp ja Maie - aga miskipärast see neile ei sobinud ja peale esimest tundi nad ei jätkanud.

 

Ka minu jaoks polnud see kerge otsus, sest olin siis juba pikemalt käinud analüüsis Andres Adamsi juures, ja terapeudi vahetus oli psühhoanalüütilisest vaatest suhteliselt ebasoovitav. Otsustasin siiski jätkata Grazina juures. Andres Adams nentis selle peale, et suunda vahetades ei pruugi ma enam psühhoanalüüsi tagasi jõuda - see tundus sel hetkel tegelikult päris hirmutav perspektiiv ja - tänu teatud sünkronismile - nii see lõpuks läkski! Otsus oli minu jaoks tõeliselt keeruline, vaevasin pikalt oma pead, kuni ühel päeval mööda Narva maanteed tööle sõites ja taas kord seda valikut kaaludes palusin mingit märki, mis aitaks mul ometi otsustada, kumba suunda valida. Ja äkki näen tee ääres reklaamplakatit suure kirjaga: "Zürich"! Oligi selgus käes!

 

Ent meie vastloodud ühingus, nagu ikka, tekkisid üsna pea ka probleemid. Hoolimata Epu suurepärasest algatusvõimest ja entusiasmist osutus koostöö üsna keeruliseks. Juhatuses tekkisid ületamatud probleemid ja vastuolud, selle liikmed lausa lõpetasid lõpuks omavahelise suhtluse ja ajasid üksteisega asju pikapeale ainult läbi minu. See viis lõpuks selleni, et veel enne aasta möödumist vahetati juhatus välja. Enne uusi valimisi lootsime tegelikult väga, et Raul Kilgas võtab juhtimise üle, kuna tal oli väga palju nii teadmisi kui kogemust - ent ta keeldus kategooriliselt isegi juhatusse kandideerimast!

 

Nii sai hoopis minust seltsi uus esimees. Juhatuses olid veel Marje Rohtla ja Külli Roosi ja Epp Veski, kes jäi endiselt tegelema väliskommunikatsiooniga. Heidi organiseeris meile ka suurepärase raamatupidaja - sest minu jaoks (pearaamatupidaja tütrena!) on see üsna vastumeelne tegevus.

Uute ülesannetega seoses juhtus ka üks naljakas lugu. Epp loobus peagi oma ülesannetest ja ma pidin ise hakkama neid inglisekeelseid kirju kirjutama olukorras, kus puudus veel isegi google-translate! Olin seni Murray Steini nime kuulnud ainult suulises vestluses ja mulle jäi mulje, et ta on naine - Marri! Sellise veendumuse baasilt kirjutasin talle alati pikemalt mõtlemata ”Dear Mrs. Stein”. Kui Juta Eestisse tuli, kasutas ta temast rääkides miskipärast pidevalt he-d, mille peale ma küsisin - on ta ikka naine? Juta hakkas naerma ja ütles - oo, ei, Murray Stein on mees - ja väga mehelik mees! Mul oli muidugi kohutavalt piinlik - ma polnud ju sel ajal veel tema piltigi näinud ja ka mitte konverentsil käinud! Ja ka Murray Stein ise ei üritanud mu viga parandada!

 

Kuna läksin esimesena analüüsi, sai minust hiljem ka meie grupi esimene analüütik. Käisin Grazina juures analüüsis kolm aastat, mis oli väga muljetavaldav kogemus. Elasin Vilniuses ühe väga toreda tuttava pool - kellega sai hästi palju ringi liikuda ja tutvuda nii Eesti saatkonna inimestega kui aimu kohalikust kultuurist. Vilnius koos selle ümbrusega oli tõepoolest väga tore koht. Suurepärased kirikud ja kindlused, pargid, ülikool ja Uzupise kohvik, kus ma peale igat analüüsi oma tunniteemad kirja panin ja veelkord läbi analüüsisin. Ent analüüsi protsess iseenesest oli tõeliselt nõudlik - igas kuus käisin ühe nädala analüüsis, kaks tundi päevas - kohutavalt intensiivne protsess - ja siis kolm nädalat vahet! Lõppkokkuvõttes siiski väga rikastav kogemus!

 

Samal ajal toimus Vilniuses ka mitmeid konverentse ja seminare, millest õnnestus samuti osa võtta - see oli juba siis oluliselt avaram ja rahvusvahelisem jungiaanlik maailm, kui meil Eestis on õnnestunud korraldada - sest muuhulgas, erinevalt Eestist, tegutsesid Leedu jungiaanid ja psühhoanalüütikud ka Vilniuse Ülikooli all ja see andis neile oluliselt rohkem nii rahalisi võimalusi kui ka huvi. Seal on võimalik teha jungiaanluse baasil nii magistri- kui ka doktorikraade.

 

​

Koostöö välisanalüütikutega ja kriisid

 

Pärast Juta esimest külaskäiku tulid meile suvelaagreid andma Lisbet Myers ja Misser Berg. 2024 aasta Luhtre suvekoolis meenutas Lisbet, et tegelikult oli just Andrew Samuels andnud neile neil ammustel aegadel ülesandeks eestlased enda hoole alla võtta. See oli tagantjärele üsna üllatav - olime ju korduvalt tahtnud Samuelsi oma suvelaagritesse kutsuda, ent Misser ja Lisbet laitsid selle mõtte iga kord kiirelt maha põhjendusega, et ta olevat natuke liialt arrogantne tüüp.

 

Peale Juta dramaatilist avapauku hakkasidki meie iga-aastaseid suvelaagreid andma Misser ja Lisbet. Kolme aasta jooksul toimusid nendega ka talvised seminarid, tavaliselt 3-4 korda aastas. Need suvelaagrid toimusid Luua ja Jäneda mõisas ja lõpuks Muhus, Signe suurepärases maakodus, mis oli ka nagu väike mõis! Viimasel, lahkumisaastal, toimuski meie suveüritus Muhus, kus oli selleks tõesti väga suurepärane ja õdus keskkond.

 

Kuna grupp oli selleks ajaks juba mitu aastat koos olnud, tõusid enesestmõistetavalt pinnale ka mõningased pinged, mispeale Misser ja Lisbet nentisid, et Eesti grupp on paraku väga agressiivne. Nad otsustasid oma loenguseeriad lõpetada. Just Muhu suvelaagris teatasid nad ametlikult, et tulevad viimast korda ja edaspidi peame me ise hakkama saama. See šokeeris meid esialgu väga, sest näis, et nad jätsid grupi raskel hetkel maha - kuid tagantjärele tundub see pigem õigustatud samm. Tegelikult andis see meile hoopis vabad käed ja võimaluse kutsuda edaspidi lektoreid oma maitse järgi. Peale esimest ehmatust saime kiiresti hoo sisse ja seminarid sagenesid, nii et neid oli igal aastal lõpuks vähemalt 6 - 7. Misseril tegelikult puudus ka varasem kogemus sellise grupi vedamisest, Taanis juhtis asju Pia Skogemann ja Misser oli tegelikult endiselt eelkõige arhitekti ametis, kuigi tegeles töö kõrvalt üsna palju ka oma teraapiaklientidega.

 

Samas Grazinal oli meiega sarnane postsovjetlik kogemus ja oma Leedu grupi vedamise praktika, mis andsid ka meie positsiooni mõistmisele ja edendamisele sügavust ja häid mõtteid. Tema oli ka see, kes soovitas meil hankida grupile külalis-analüütik, et inimesed saaksid alustada eneseanalüüsiga. 2003 aastal alustaski meiega tööd järjekordne aadlidaam - Valborg de Gier.

Grazina aitas meid töesti palju oma nõuannete ja soovitustega, juba varemgi, aga eriti nüüd, kui olime nö omapead jäetud - kellele kirjutada, keda kutsuda, samuti tutvusin ma Vilniuses ka mitmete Zürichi analüütikutega. Eriti muljetavaldav oli muidugi Mario Jacoby, temaga tekkis kiirelt hea klapp - ta oli muide ka viiuldaja! Kohtusin ka Verena Kasti ja Kathrin Asperiga - ja veel mitmete teistega.

 

Lisbet siiski jätkas meie juures käimist - andis meile liivateraapia koolitust, supervisioone ja loenguid, mis kõik olid suurepärased. Samuti käisime Taanis temal külas.Teatud mõttes sai temast meie grupi “ema”.

Lisaks meie oma grupile osales meie seminaridel sageli teisigi huvilisi, sest üritasime vastu võtta kõik soovijad, kes tulla tahtsid - aga mitte kunagi nii palju, et see oleks meie oma grupi energia kuidagi segamini paisanud. Oluline oli, et alles jääks grupp kui tuumik, kes asja koos hoiaks ja edasi veaks. Ja nii see oligi.

 

Peale taanlaste teatavat ja ajutist tagasitõmbumist muutus oluliseks ka valik, mis meist pikas perspektiivis edasi saab. Grazina oleks ilmselgelt soovinud meid oma grupiga integreerida ja kindlasti oleks see olnud mitmes mõttes väga hea lahendus. Ent tema isiksus tundus pisut jõuline meie jaoks. Kartsime kaotada oma sõltumatust, mida olime õppinud juba väärtustama. Samas - olime harjunud pigem selle mõttega, et soomlased on meile lähemal ja ka pidevalt asjatamas ja toetamas eestlaste euro-integratsiooni (või oli siin lihtsalt neile vaba turg?). Suur hulk uusi psühhoteraapiasuundi tuligi just nende kaudu - lootsin väga, et ka meie saame Soome jungiaanidega kokkuleppele ja loome koos ühise organisatsiooni, millele taotleda edaspidi instituudi seisust ja koolitusõigust. Rääkisin sellest ka Misserile. Soomes oli tol ajal aga vaid üks jungiaanlik analüütik, Lars Ehnberg, kes meiega kontakti võtta ei üritanud. Kui Misser temalt uuris, kas ta oleks nõus meie liikmetele õppeanalüüsi pakkuma ja koostööd tegema, küsis ta tunnihinnaks selle aja kohta meie jaoks täiesti müstilist tunnitasu (100 -150 eurot, mis vastas enam-vähem meie tollasele kuupalgale). Ehnbergi kui vaimuliku puhul tundus selline rahale orienteeritus Misserile üsna rabav - analüüsi ja supervisiooni eest küsisid taanlased ja inglased meilt vaid 20 – 25 eurot, kuigi oma kodumaal olid ka neil muidugi hoopis teised hinnad. Seega jäi koostöö soomlastega esialgu katki.

Samas, meie suvelaagritesse ja seminaridele tulid kogemust saama ka Soome kolleegid, näiteks Liia Tõnnov, Helena Ihala ja Giorgio. Giorgio ja Kaj Noschisega tutvusime lähemalt samuti ühel Vilniuse konverentsil.

 

Soovisime nüüd oma põhiõppesse tuua senise klassikalise vaatenurga kõrvale enam ka arengulist suunda, milles just inglased olid tugevad. Ent inglastest jungiaanide seltskond oli oma tähelepanu suunanud pigem Venemaale, mis näis nende jaoks olevat väga atraktiivne paik - seal andsid koolitust tõepoolest väga tuntud nimed üle maailma. Käisime ka ise korduvalt nende konverentsidel St. Peterburis.

 

Meie pidime leppima muidugi väga palju vähesemaga. Meid peeti esialgselt a priori pigem suvaliseks vene provintsiks, kuid kohapeal avastasid nad, et üllatuslikult räägime me siin siiski eesti keelt ega olegi liialt venestunud. Saime isegi tunnustust, et meie identiteet eestlastena on sedavõrd hästi säilinud, mis endiste vene kolooniate puhul pole üldse tavaline.

 

Kord vanalinnas lõunatades küsis üks inglannadest, et kas meil on kavatsus kunagi ka Euroopa Liitu kandideerida. Andsime teada, et juhtumisi olemegi juba ELi liikmed - ja vähe sellest - kuulume ka NATOsse! Järgnesid muidugi vabandused ja nentimine, et kahjuks ollakse läänepool tõesti liiga mugavad, et selliseid (pisi-)asju tähele panna!

 

Sel algusperioodil oli veelgi välislektorite vahvaid tähelepanekuid:

“Kummaline, et teil ei ole üldse ülekaalulisi inimesi - praktiliselt kõik te olete normaalkaalus - meil on küll kahjuks teisiti!”. Ja kui me sisenesime Vabaduse platsi alusesse tunnelisse, et vanalinna jalutuskäigule minna: “ Hämmastav, teil ei ole siin tunnelis ühtegi musta - üldse, kus nad teil on?” - no meil neid sel ajal lihtsalt ei olnud!

Või kui ma Muhust tulles maanteeäärsel tühermaal autost maha astusin, erutusid inglased, et peame koos ootama kuni minu abikaasa oma autoga pärale jõuab - sest see on ju ohtlik! Selgitasime, et Eestis on see pigem turvaline normaalsus.

 

Suvelaagreid ja seminare hakkasidki nüüd sisustama enamasti meie inglise analüütikud - Jan Wiener, Cathrine Crowther, Ann Sherer, Maggie Cochrane, Helen Morgan, Geraldine Godsil, Keith Bramall ja ka UKs elavad soomlannad Arna Davis ja Marica Rytovaara. mitmed teised. Aeg-ajalt väisasid meid ka Ursula Wirtz ja Kathrin Asper ja siia saabus ka Erel Shalit. Nende seminarid olid harivad ja sügavad, aga ka äärmiselt seltskondlikud - seiklesime vanades kirikutes, tegime Muhu saarele mitu tiiru peale ja käisime ka Saaremaal. Muljetavaldav oli Jan Wieneri etteaste Muhu Katariina kirikus - selgus, et peale analüütikuameti oli ta ka klassikalise koolitusega lauljanna - ja lisaks sellele oli tema ema Anna Freudi sõbranna!

 

 

Barcelona kongress ja pöördelised väljakutsed

 

Käisime 2003 kevadel Signega Barcelonas - enne sama aasta sügiseks plaanitud IAAPi kongressi - et linnaga tutvuda ja vaatamisväärsusi imetleda, milleks kongressi ajal ei pruukinud aega jääda. Ega jäänudki! Barcelona kongressile läksin augustis koos Rauli ja Monika Loitiga. Pidin konverentsil tunniajase ettekande pidama Eesti jungiaanluse arengust ja kultuurilisest kontekstist. Pabistasin väga, sest olin alles oma jungiaanliku tee alguses ja mu inglise keel oli selliseks konverentsi-etteasteks endiselt väga küsitava väärtusega. Raul aitas mul teksti tõlkida ja pakkus, et tema võib selle ette kanda! Otsustasin siiski ise seda teha. Signe oli mulle kaasa andnud ka ühe rahustava tableti, mis aitas mul selle ettekande ka piisavalt professionaalselt ette kanda.

 

Misser ja Lisbet olid väga aktiivsed meid kohaletulnud prominentidele tutvustama - tegelikult ei mäletagi neid kõiki enam, aga eredalt meeldejäävad kohtumised olid muidugi James Hillman ja Murray Stein, aga ka Verena Kast , Mario Jacoby, Ursula Wirtz (keda olin kohanud juba Vilniuses), samuti Andrew Samuels, Tom Kelly, suurepärane Erel Shalit, kes üsna varsti ka Eestisse suvelaagrit andma tuli. Samuti kohtusime seal Joe Cambray, Hester Solomoni ja Jan Wieneriga, kellest üsna varsti sai meie koolitaja.

 

Nii sellel kongressil kui ka kõigil järgnevatel käies oli mul tõesti palju võimalusi uusi kontakte luua ja huvitavaid lektoreid Eestisse kutsuda. Nii mõnigi leidis võimaluse see kutse ka vastu võtta.

Üks eriline juhtum oli lektoriga Kanadast. Ta tundus väga tore, olime olnud pikalt kirjavahetuses ja leppinud kokku seminari, mis pidi toimuma Usuteaduse Instituudi ruumides Pikal tänaval. Koht oli suurepärane ja ka rahvas juba kohal. Lektor pidi tulema otse lennujaamast loengule, sest ta tuli Tallinna Rootsist ja sõit polnud pikk. Läksime Rauliga talle lennujaama vastu - seal aga selgus, et proual ei ole viisat! Teda ei lubatud lennujaamast välja, ta pidi kohe tagasi sõitma! Meid lasti vaid korraks siseneda lennujaama kinnisesse tsooni, et temaga maksimaalselt 10 minutit kohtuda! Ta tõepoolest ei osanud arvata, et Kanada kodanik oleks vajanud Eestisse sisenemiseks viisat - mujal Euroopa liidus ju seda ei nõutud! Ent Kanada nõudis seda Eesti kodanikelt - ja nii ka meie riik neilt!

Pärast grupile selgitusi jagades saime pettumusest hoolimata selle üle ka nalja visata, sest olukord tundus ikka väga absurdne!

 

Kui algul olid meie koosolekud toimunud Mainori ruumes või minu juures Raadiomajas, kus ma sel ajal töötasin, siis tänu Signele saime peagi endale oma suurepärased tööruumid Roosikrantsi tänaval, kus oli ka piisavalt suur seminariruum ja kus said ööbida ka meie välislektorid. Varem olin neile sageli oma kodus ööbimisvõimalust pakkunud, sest seltsi rahakott oli suhteliselt õhuke.

 

Roosikrantsi residents oli ruumikas, seal toimusid ka meie koosolekud ja peod, vaid lugemisklubi sai kokku Suur-Karja tänaval ühe kena kohviku tagatoas ja suvelaagrid olid ikka erinevates maakohtades üle Eesti. Lisaks Luuale, Jänedale ja Muhule toimusid need ka Vormsil ja lõpuks jäime pikalt pidama Kuremaa kanti, Mokko turismitallu.

 

Kuna olime IAAPis vist ainus grupp, kes endale ise seminare organiseeris - enamasti korraldasid ja sisustasid neid nn Liason Personid (meie puhul siis Misser - kes meid küll endiselt väga toetas, ent seminaride organiseerimisse ei panustanud), siis pandi meie tegusust ja edukust tõepoolest ka tähele ja Misseri sõnul oli meid hakatud kutsuma koguni IAAPi Kuldvasikaks - olime töepoolest ka ise selle kõige üle üsna rõõmsad!

Õpigute ajast olen juba palju rääkinud - nüüd jõudis juba kätte ka kvalifikatsiooni omandamise aeg aeg.

Kas sa sellest ka midagi mäletad? Räägime siis aastast 2010.
 

 

Esimene Eesti Jungiaanlik analüütik

Tegelikult algas see veidi varem - alguses pidi tehtud saama Intermedium eksam, mis toimus mul, erinevalt teistest, mitte Taanis vaid Vilniuses.

 

Olin oma eksamiessee ammugi ära saatnud ja pidin minema nüüd Vilniuse kesklinnas mingisse pimedasse suhteliselt tühja ruumi, mis mõjus nagu kelder - tegelikult oli lihtsalt pisut pime aeg! Intervjueerijaid oli kaks - Murray Stein ja saksa analüütik Gert Sauer. Astusin sisse ja nägin tagaseinas pikka kontorilauda, millel huugas laualamp, suunatuna laua ees olevale tühjale toolile, kuhu mina eeldatavasti pidin istuma! See tundus absurdne, nagu gestaapos! Ütlesin, et selline värk mulle ei sobi ja tõstsin oma tooli pisut paremale - lambi fookusest välja. Muidugi olid nad vastutulelikud ja mu eksam õnnestus kenasti - mis kuuldavasti polnudki päris tavaline, sest nagu ütles Grazina, kukkusid nende grupi liikmed üsna sageli esimesel korral läbi - see polevat sugugi lihtne eksam! Mulle päris nii ei tundunud…

 

Hoopis hullem oli aga järgmine, analüütiku eksam!

See oli nii, et mulle käidi kogu aeg peale: „Kuule, sa oled juba nii kaua venitanud, millal sa selle analüütikueksami ära teed?“ Aga mina olin sellises seisus, kus mul ajud täiega aurasid! Olin karmilt ülekoormuses ja mul ei jäänud enam millekski aega. Käisin Tartu Ülikoolis, peale selle õppisin Soomes noorte psühhoteraapiat, vedasin kogu Eesti Jungi-värki, uhasin mööda konverentse, otsisin ja lahendasin probleeme. Ja ükski hommik ei ärganud ma mõttega, et kirjutaks ühe juhtumianalüüsi - see ei mahtunud lihtsalt ajakavasse, aga vaevas mind küll. Ikka oli neid mõtteid ja kliente, kellest kirjutada, ka väga värvikaid. Lisaks kõigele elasid ka lapselapsed sel perioodil minu juures ja tagatipuks läks meie maja põlema - kui ma ise Tartus koolis olin ja abikaasa Austrias suusatamas - ühesõnaga, stressi jätkus laeni!

 

Siis otsustasingi seltsi juhtimisest loobuda ja astusin tagasi. Asi oli juba nii kaugel, et jõudsin järeldusele: Issand jumal, mul ei ole mõtet seda vankrit kogu aeg vedada ja jäädagi presidendiks, nagu mitmete aegamisi hääbuvate gruppidega oli juhtunud vöi juhtumas. Mõtlesin, et see ei saa ka olla niimoodi, et üks inimene on liiga pikalt seltsi eesotsas. Pigem nii, et on tsükkel – kaks-kolm aastat on üks ja siis toimub roteerumine. Et ei oleks nii, et saad suure hunniku vaid üksinda kaela, aga et kõik, kes sooviksid, saaksid kogeda ka juhirolli - mis pigem vähendab pingeid ja inimesed mõistavad üksteist juhipositsioonis loodetavasti paremini - lisaks annab see lõputu võimaluse uuteks ideedeks ja dünaamikateks.

Niisiis teatasin, et mina enam juhatusse ei kandideeri ja soovitasin järgmiseks presidendiks Monikat (Luike) - sest ta tundus väga sobiv - täpne, tark ja selgete piiridega. Mulle tundus, et see kulub seltsi arenguks väga ära. Ja nii saigi Monikast meie järgmine president, juhatuses olid veel ka Signe ja ka Heidi.

Sul vabanes ju siis tohutu aeg?

Täpselt! Sain lõpuks võimaluse ja kirjutasin oma töö üsna kohe valmis. Selleks kulus küll mitu kuud. Augustis pidi toimuma Montreali kongress ja juuni alguseks pidi mu töö olema saadetud. Saingi töö õigeks ajaks kenasti valmis ja mõtlesin, et nüüd saadan Valborgile ülevaatamiseks, nagu olime kokku leppinud - nädal aega oli veel lõpliku tähtajani aega. Hakkasin saatma - ja siis, just nädal enne lõplikku tähtaega, kukkus mul arvuti kokku! Kõik kadus! Viisime arvuti parandusse, ka mu poeg on muuhulgas arvutite alal väga kõva käpp ja temagi üritas päästa mis päästa annab - aga miski ei aidanud. Spetsialistid uurisid ja urgitsesid hoolega, üritasid midagi emaplaadilt välja väänata - aga seda teksti taastada ei õnnestunud!

Minu arvutit enam tööle ei saanudki.

 

Ja sa polnud jõudnuki juhendajatele veel enne seda lugeda saatagi?

Ei! Ma olin lubanud saata selle nii Valborgile kui ka oma superviisorile, Geraldinile, aga enne seda kollapsit polnud ma seda veel kellelegi saata jõudnud.

Mis mul üle jäi - sain oma valdusse lapse arvuti ja alustasin otsast peale!

 

No aga sul oli ju värskelt meeles!

Jah, see oli vähemalt hästi, aga aega oli siiski äärmiselt vähe - lisaks oli vaja see ka kiiresti ära tõlkida, sest inglise keeles ma seda nii kiiresti kirjutada ei oleks suutnud! Rääkisin ühe tuttava tõlkijaga ülikoolist - kahjuks mitte psühholoog. Õnneks oli tal aega tegeleda ja ta tõlkis selle uue teksti mulle kahe päevaga ära – ma tegelikult ei teadnudki, mis tõlge see õieti oli ja lugeda ka enam ei jõudnud, kui selle kätte sain - viimane hetk oli juba käes - vajutasin “send” - ja oligi kõik!

 

Läksin peale kogu seda jama eksamile kohale nagu tõeline tudeng. Absoluutselt! Sõitsime Taani, sest eksam toimus ju seal. Sina, Signe, tulid ka kaasa. Signe oli mul sageli julgestuseks kaasas. Käisime esimesel päeval lõbustuspargis, jalutasime mööda linna, sain ka kenasti juhtnöörid, kuhu ja millega järgmisel päeval kohale sõita ja hakkasingi hommikul minema, et õigeaegselt rongiga Pia Skogemanni juurde jõuda. Tema juures pidi eksam toimuma - ta elas mingis kaugemas eeslinnas. Rongijaamas aga selgub, et raudteel on täna remont, rong ei sõida! „Sõitke bussiga!“ Mina tunnen Taanit muidugi „kohutavalt hästi“! Mul polnud halli aimugi, kuhu ma õieti sõitma pean, teadsin vaid, millises peatuses maha tulla. Kuid asendusbussid olid õnneks olemas, jõudsin kuidagi läbi häda kohale, aga peatus oli teisel pool raudteed mingi inimtühja allee ääres! Kuhu edasi?!

Jõuan siis läbi kohalike “lasnamägede” seigeldes ähkides-puhkides Pia külakesse kohale, leian lõpuks üles nii tema tänava kui maja, astun sisse – näost punane ja hingeldan: „Siin ma olen!“ Mulle vaatavad kohkunult otsa kaks taanlannat - provokatiivse stiiliga Pia ja tagasihoidlik väikest kasvu Vibeke, ning ütlevad: „Rahu! Kõik on hästi, võid arvestada, et sa oled selle eksami juba ära teinud!“ Räägivad, et kõik on minu tööga hästi, nad on selleg rahul ja eksam on sisuliselt juba läbitud. Ilmselt oligi, sest seal oli vaid väike vestlus, kus sai teemat ka veidi enam avada, aga mingeid erilisi küsimusi ei olnudki. Ühesõnaga, kõik läks suurepäraselt.

 

Kas sa mäletad ka, millele sa teemadest keskendusid?

Emakompleksile. Lugu rääkis ühest kliendist, kes käis minu juures väga pikalt. Ta emal oli raskekujuline autoimmuunhaigus ja selles peres oli muudki muljetavaldavat. Väga mitmekihiline juhtum, aga kuidas see kõik kirja sai, ei mäletagi. Põhimõtteliselt oli see küll põhjalikult läbi mõeldud, selles mõttes polnud uuesti kirjutamine liiga keeruline, aga ajanappus mõjutas kindlasti ka tulemust. Kui mainisin Piale ja Vibekele, mis mu arvutiga juhtus, ütlesid nad, et see olevat üsna tavaline praktika – vahetult enne eksamit hakkab ikka mingi jamps toimuma!

Kui siis eksam oli sooritatud ja hakkasin tagasi rongijaama ja bussi peale minema - nüüd juba mööda tuttavat teekonda - oli mul uskumatult tühi tunne. Mõtlesin: „Kuidas palun?! Ma olen näinud tohutut vaeva, käinud läbi paksust ja vedelast, läbi erinevate kadalippude ja labürintide lõpuks kohale jõudnud - ja ennäe - juba enne uksest sisseastumist öeldakse, et eksam juba läbitud! Et lihtsalt jutustame natuke - ja kõik!

Ja milleks ma siis pingutasin?!?

 

Tunne, nagu sõidaks täisgaasiga ja siis käib sussshh...?

Absoluutselt, täpselt niisugune tunne oligi. Oled pannud sellesse sooritusse tohutu panuse ja kohale jõudes öeldakse sellised sõnad... see jättis tõesti kuidagi tühja tunde. Aga tegelikult on see normaalne - peale tõsisemat sooritust eriti. Aga arvan, et seda küll ei tasuks kunagi esimese asjana öelda, et kõik juba tehtud - see on ju tõsi, aga vajame siiski lõpetamiseks ka mingit rituaali, mis asjale punkti paneb.

See on kindlasti ka väga teistmoodi, kui pead reisima kohale Taani või kuskile välismaale võõrasse riiki, võrreldes sellega, kui teha eksamit oma kodus. Dramaatilised sündmused on ju küll väsitavad ja panevad proovile - ent vähemalt on, mille üle tagantjärele itsitada!
 

 

​

Tulevikust?

Minu vaade tulevikku on selline: esiteks on mul tohutult hea meel selle üle, et jungiaanlus Eestis on kasvanud ja edasi arenenud ning igaüks on andnud oma suure panuse. Signe, Monika ja Heidi näiteks, kellega me ju terve selle aja asju ajasime - ja nüüd on sinu kord, Ethel! Tõesti, kõik on tohutult panustanud. Hea küll, ka konflikte on olnud üsna palju, aga iga inimene ongi omamoodi - vaated ja lähenemised samuti. See ei ole meie grupi terviklikkust ka täiesti ära lõhkunud, kuigi selliseid näiteid on ümberringi väga palju. Põhimõtteliselt see splitting toimib igal pool, meil on see samuti mitu korda pinnale kerkinud, aga oleme kuidagi sellest niimoodi üle saanud, et me ei eraldu erinevateks koolkondadeks vaid ajame siiski ühiselt asja – et oleks üks Jungi grupp, mitte nii, nagu enamasti - et tekivadki mitmed erinevad grupid, nagu mujal on sageli juhtunud. ja kogu see meie kunagine algatus on lõppkokkuvõttes arenenud niikaugele, et nüüd räägib juba terve Eesti Jungist. Igal pool, kõik räägivad. See on läinud nii populaarseks ja ma arvan, et see on päris olulisel määral ka meie jungiaanide teene – ma ei arva kindlasti, et sada protsenti, aga okei, 70-80% ikkagi. Selles mõttes on meie suund väga hästi tööle hakanud.

 

Tulevikus näen ma just seda, et meie uutes tulijates, gruppides ja uutes analüütikutes on väga suur potentsiaal. Mulle tundub, et kui tekib hetk, mil inimesed on valmis, võiks olla ka midagi laiemale avalikkusele suunatut, mida praegu on tegelikult teinud suurepäraselt näiteks Kristjan. See ei peagi olema niivõrd analüütikuks koolitamine, vaid pigem hariv info ja kogemuslik puudutus. Kristjan on teinud tegelikult väga tänuväärset tööd. See pool on olemas ja see ei peagi ilmtingimata käima meie seltsi alt.

 

Aga üldjoontes - jah, ma arvan, et olen rahul. Olen päriselt rahul selle kõigega, kuhu see on jõudnud, ja ka sellega, et kõik vastuolud on saadud üle elada ja elu läheb edasi!

Täna, kui olen ise rohkem distantseerunud ega pea enam kõikidel koosolekutel käima, juba terve aasta - ja vist rohkemgi - olen saanud korralikult aega maha vötta ja selle üle õnnelik.

Kuule, aga see on võib-olla isegi täitsa tore koht, kus meie juturing lõpetada?
 

 

Aga enne kui lõpetame – äkki nimetad ära need algusaegade olulisemad koolitajad-analüütikud, kes sul veel meeles on? Kes veel püüdsid siin kanda kinnitada?

 

Šveitsis tegutsev Skandinaavia juurtega analüütik Kaj Noschis tuli meile siis ainult korraks külla. Kohtusime Pillega temaga seltsi Roosikrantsi tänava ruumides.

Meil käis ka Marica Rytovaara Inglismaalt – ta on soomlane. Ta oli väga ületöötanud inimene, aga oma seminari andis ikkagi väga kenasti ära. Siis käis meil Keith Bramall koos oma abikaasaga, see šotlane, kelle naine oli juut. Nemad käisid siinset sünagoogi vaatamas, mis on väga ilus. Keith käis meil päris mitu korda ja tema oli tõesti väga tore koolitaja.

 

Geraldine Godsil ja Maggie Cochrane tegid väga tänuväärset tööd, eelkõige supervisioonide poole pealt, ning nende seminarid olid suurepärased. Käisime neil veel Inglismaal külas. Ma mäletan seda nii selgelt – mul on siiani silme ees kogu see kodu ja perenaise nägu. Mis ta nimi oligi? Tuleta meelde!

Kas me ööbisime koos selle suurt kasvu naise pool?

Jah, me kõik ööbisime tema kodus, igaühele jagati oma koht. See oli klassikaline inglise kodu. Hiljem tuleb tema nimi ka meelde…

 

Ta oli veel üks meie superviisoritest. Meile saadeti pärast seda viis superviisorit. Helen Morgan - just, Helen Morgan! Ta on palju kirjutanud ja oli väga tugev karakter – täiesti kuningriigi vastane. See kuningriigi värk talle üldse ei sobinud ja kui vähegi võimalik, vehkis ta plakatitega, et paneme kuningriigi ja kuninga kinni.

 

Aga Helen Morgan ja kogu see konverents olid ikkagi väga kihvtid, sest nemad olid UK-s psühhoanalüütikutega ühe katuse all. See on vist ainuke koht maailmas, kus psühhoanalüütikud ja jungiaanid on ühenduses. Kõik need objektisuhete klassikud ja teised – nemad on suutnud silla ehitada. Mujal kipub endiselt olema see splitting.

 

Esimest korda kuulsin seal ka teemast co-transference. Mitte vastuülekanne, vaid tõstatati küsimus, et see on koos loodud ja seda võib nimetada otse co-transference'iks. Seal oli sellest ettekanne, seda ma mäletan.

 

See oli suurepärane villa, mis oli Jungi seltsile pärandatud. Nad olid seal koos kleiniaanidega. Igal juhul oli seal väga tore jutt ka Anna Freudist. Ma ei mäletagi, kas raamatukogu oli seal majas või kuidas see täpselt oli. Igatahes oli see väga tore koht – niisugune kohviku moodi väike restoran koos aia ja lõõgastumispaikadega. See võis olla septembris, suvi see kindlasti ei olnud. Väga ilus reis.

 

Helen Morganist veel nii palju, et ta oli tugev karakter – suur blond naine. Tema maja oli tüüpiline inglise kodu: astud uksest sisse ja kohe taga on köök ning suurepärane pisike aed.

Kujuta ette inglise aeda – see oli siseõu ja siis veel mingi tagumine osa. Seal taga nägin ma esimest korda elus vesilike ja lindude jaoks tehtud nurgakest. See pisike territoorium oli linde täis, kuskil voolas vesi ja kõik oli nii tilluke.

Siseõue nurgas kasvas üks tomat, mis ulatus täiesti sõna otseses mõttes laeni ja oli tohutu suurte lehtedega. Püha püss - ma pole Eestis iial sellist tomatit näinud!

 

Tema aed oli nii inspireeriv, et see on mind siiani saatnud. See näitas, kuidas ka tillukeses ruumis saab endale korraldada midagi väga käepärast ja mugavat.

See oli tore reis. Meie tuleku puhuks vahetati isegi vaip ära, kuna külalised tulid Eestist. See oli helevalge vaip ja seal võis jalanõudega sees käia.

Meile aga ei meeldinud jalanõudega sisse minna, tahtsime need ära võtta, aga Inglismaal pole see kombeks – see olevat pigem mujalt tulnud usukomme.

 

​

Ursula Wirtz

 

Üks inimene, kellest ma kindlasti tahaksin enne meie jutuajamise lõppu rääkida ja kellest ei saa üle ega ümber, on Ursula Wirtz.

Me käisime temaga Nargen-festivalil ja igal pool palju ringi, sest tutvustasime külalistele alati ka Eesti kultuuri. Olime sel korral ka Vormsil, mis oli samuti hästi tore.

Kui hakkasime vaba aja planeerimisest rääkima, oli esimene asi, mida Ursula ütles, et ta tahaks väga merd näha. Läksimegi Pirita ranna restorani õuealale ja sõime seal lõunat.

 

Pärast seda, kui olime Läänemaal Algallikal taas mere ääres – istusime rannas, jõime veini ja pidasime pikniku. Ursula Wirtz pidas meile suurepärase seminari - Sophia teemal. Ta on väga tark inimene ja peab häid loenguid.

Haapsalus tahtis ta jälle mere äärde minna, nii et läksimegi Haapsalu randa. Läksime vette, madal vesi oli suhteliselt sogane ja rahvast jube palju. Ja siis ujuvad meile vees vastu mingisugused koerajunnid!

Appi, kui vastik ja piinlik moment! Tood selle pururikka Šveitsi miljonäri siia sogasesse vette koerajunnidega koos ujuma! Õudne! Signet ei olnud ka kaasas, olime kahekesi temaga.

 

Teine samasugune lugu oli seotud tualettruumiga sealsamas suvelaagris mere ääres, mida Monika ja Heidi korraldasid. Interjöör oli imeilus, aga kanalisatsioon ei töötanud. Hais lõi nii tugevalt tagasi, sest haisulukud olid pool aastat kasutamata olnud. Lõpuks kolis Ursula oma voodiga seminariruumi, sest ta lihtsalt ei kannatanud seda lõhna välja.

 

Tuleb miljonär Šveitsi mägedest oma uhkest lossist Eestisse, siis sellised kontrastid ei räägi just meie kasuks, kuigi loodus on ilus. Aga ma arvan, et see kõik pakkus talle huvi. Ta käis spetsiaalselt sellistes kohtades, et kohalikku elu näha – see on hea näide tema iseloomust.

 

Kusjuures kuskil tema Lõuna-Ameerika reisidel olid jooksnud rotid üle laua. Ta oli kõva iseloomuga naine. Enne Eestisse tulekut vaatas ta dokumentaale ja filme, et meie ajaloost täit pilti saada, ja mõtles, kui kiiresti kõik areneb ning kui palju ta valmistab ette pinnast siinsetele jungiaanidele.

Tema käiski mööda selliseid kohti. Näiteks siis, kui me olime Lõuna-Aafrikas konverentsil, läks tema sealt varem ära, et minna kohaliku eluga tutvuma. Ta oli tõeline seikleja.

 

Sõitis ta siis seal kuskil kõrbes ekipaažiga, mis ütles üles, ja siis tuli lõvi! Nad ei tohtinud seal džiibis isegi higistada, sest lõvi oleks selle lõhna peale nad nahka pannud, aga tulistada ka ei tohtinud. Seal oli autos vist veel üks paar, üks suur paks mees, kes kohutavalt kartis ja higistas. Nad kõik koos pidid autos ellu jääma, kuni abi tuleb. Seal ongi reegel, et džiibis olles peab olema täiesti rahulikult, sest lõvi peab autot üheks tervikuks. Kui sa hakkad liigutama, rääkima või sosistama, hakkab ta sind eristama ja võib rünnata. Kuna tegu on lahtiste, ilma klaasideta autoga, pead istuma džiibis nii, et sa üldse ei liiguta ja oled justkui osa autost – selline hea joogapraktika. Inimeste lõhn käib muidugi autoga kaasas, aga auto lõhn jääb tavaliselt peale.

Vot sedalaadi inimene! Ta tahtis teha kaasa igasuguseid seiklusi.

 

Naissaarel käisime temaga väikse kaatriga vaatamas etendust „Naiste laulud“, mis oli võrratu. Ursula Wirtz vaatas suu ammuli kogu seda muusikat ja neid küüne, kus etendus toimus.

Mul oli kaasas ka lapselaps, kes on väga särtsakas, ja Ursula mängis temaga suure hea meelega.

 

Alguses ööbisidki meie välislektorid enamasti kõik minu juures Kelvingis – see oli nagu meie põhiline hotell. Minu abikaasa aitas: viis meid lennujaama ja tagasi, ajas nendega juttu. Tütar tõlkis oma hiilgava inglise keelega kõik kirjad ja poeg oli veelgi nutikam igasuguse tehnilise toega. Ühesõnaga, kogu perekond oli jungiaanluse arendamisse rakendatud, nagu ikka alguses, kui on vaja uuele asjale hoogu sisse saada.

See oli tore aeg. Energia oli laes ja muudkui põrutasid edasi.

 

Tütar ütles mulle ükskord: „Tead, ema, mul oli nii kahju vaadata, kuidas sa kogu aeg istud raamatutes ja muudkui õpid ja õpid.“ Aga mulle lihtsalt meeldis. See oli nii huvitav. Olid väga toredad ajad.

​

 

​

Nii see algus sai!

 

Tänu neile naljakatele seikadele – et keegi julges esimesena tulla siia „hirmsasse kohta Eestisse“, midagi öelda ja mõne loengu pidada – oleme täna seal, et kui Postimehe vahel ilmub Tähenduse Teejuhtide lisaleht ja keegi uurib, kus Eestis analüütilist psühholoogiat õppida saab, siis see võimalus on olemas.

Kõik sai alguse sellest, et keegi vedas külalised oma toanurka magama ja asju aeti kõigi võimalike ja võimatute kontaktide kaudu.

​

Kui kolisime Roosikrantsi tänavale Šveitsi majja, olid meil seal väga ilusad ruumid: kaks tuba ja suur, suurepäraselt sisustatud seminariruum. Seal magasid inglased ja taanlased välivoodite peal.

Mingil hetkel, kui sealt ära kolisime, vedasime need kohutavalt rasked välivoodid Tartu maantee 6 aadressile. Seal magasid nad küll vähe, aga potentsiaal oli olemas.

 

Hotelli jaoks polnud meil võimalik tookord selliseid summasid lihtsalt kokku kühveldada, sest kõik oli niigi kallis ja inimestel polnud suuri võimalusi. Samal ajal pidi ju ise ka veel õppima – kui kogu raha hotelli peale ära kulutada, poleks õppimiseks midagi jäänud.

 

Mõnegi liikme kaotasime, sest oli vist kümme aastat liikmemaksu võlga. Nii mõnedki arved maksime ausalt öeldes ise kinni, sest oli lihtsalt vaja asjad ära tasuda.

Pärast seda, kui ma presidenditoolist loobusin – juhatusest ma ära ei läinud –, maksti mulle veel umbes kahe aasta jooksul neid summasid maksegraafiku järgi tagasi, mis mul seltsi sisse olid jäänud. Mina küll ütlesin, et mis tehtud, see tehtud, aga Heidi arvas teisiti. Hiljem enam selliseid loovaid lähenemisi vaja ei olnud, et „kui kuidagi ei saa, maksan ise kinni“.

 

Midagi oli äkki veel, millest pole rääkida jõudnud?

 

Minu meelest olid väga toredad ka meie filmiklubid kohviku tagatoas – harivad ja mõnusad. Igaüks valmistas ette oma osa. Huvitav, et meil selleks üldse aega jätkus.

Võtame kas või Matrixi raamatu (*The Matrix and Meaning of Character*), millest tehti kokkuvõte ja arutati üksipulgi läbi.

Kuna ingliskeelset kirjandust oli paljudel keeruline mõista, oligi meil pikalt praktika teha kamba peale tõlkimist ja neid materjale omavahel jagada.

 

Vahepeal ilmus ka raamat, mida Tavid AS sponsoreeris, aga sellega läks asi keeruliseks. Nende raamatupidaja hakkas nõudma, et kordustrüki kogu tulu peab minema neile.

Raamatut osteti palju, see oli populaarne ja läks järjest menukamaks. Mina vaidlesin vastu, et autoriõigus ja kirjastamisõigus on ju meile lubatud, ning pakkusin, et teeme tulu endiselt pooleks.

Ma ei mäletagi täpselt, kas esimesel korral jagasime pooleks või said nad isegi rohkem. Ilmselt oleksin pidanud järeleandlikum olema, aga mul polnud suurt kauplemise soovi. Oleksin leppinud sellega, et nad võtavad 60 või 70 protsenti, aga mitte nii, et nad saavad kõik. See oli absurdne.

 

Hiljem on selts olnud kontaktis Ivar Tröneri ja Postimees Kirjastusega ja meie teada planeerib Postimees kirjastus selle raamatu millalgi uuesti välja anda. Sellised asjad võtavad tohutult aega ja õiguste taotlemine on aeglane protsess.

Raul oli meil kunagi selleks olemas ja igal pool kättesaadav – tema oli ju Maalehe peatoimetaja.

​

***

​

Tegelikult on see õppimine alati inimeste enda valik.

Mis mulle kogu selles Gražina lähenemises kõige rohkem meeldis, oli see, et keegi teine ei vastuta selle eest, millist teed sa käid. See on sinu tee – ise valid, ise pusid, ajad asja ja võitled oma asjad välja.

Ei ole nii, et keegi teine hakkab vastutama või uurima, kui kaugel sa oma asjadega oled.

 

Teisest küljest on see utsitamine muidugi ka hea, sest võimaldab natukene infantiilne olla.

Ja eks me kõik seda natuke ju oleme.

​

​​

​

​

​

​

 

​

​

​

​