Mis on Analüütiline psühholoogia?

Jung alustas oma arstikarjääri Zürichis, Burghölzli haiglas, kus ta kandis hoolt vaimsete häiretega ning psühhootiliste patsientide eest.  Mõistmaks iga konkreetse indiviidi probleeme, võttis ta kasutusele sõna-assotsiatsioonidel põhinevad testid. Nende testide käigus loetakse isikule ette kuni sada sõna ning märgitakse üles igale sõnale seonduva sõnaga reageerimiseks kuluv aeg (nt „vesi“ … „ookean“ – 6 sekundit). Mida enam aega vastamiseks kulub, seda sügavamalt arvati see sõna olevat seotud asjaomase problemaatilise kompleksiga – so kujundite, ideede ja tunnete kogumiga.

Mainitud kompleksid võivad olla seotud iseäranis keerukate minevikukogemuste või arhetüüpsete väärtustega (nt mehelikkus või agressiivsus), mille kontrolli alla saamise või ellu rakendamisega inimene hakkama ei saa. Ühtlasi avastas Jung psühhootiliste patsientidega töötamise käigus, et nende kogemused liigitusid teatud mustritesse ning enamgi veel – meist igaühe psüühe on kujundatud selliste mustrite alusel. Neid mustreid kutsus ta arhetüüpideks.

Jungi nägemuse kohaselt leidus iga sellise kompleksi tuumas üks või mitu arhetüüpi. Nii näiteks võidaks öelda, et inimesel on „emakompleks“, kui tema varased kogemused emaga on olnud eriliselt valulikud ning kes seetõttu ei suuda ema-arhetüübiga seonduvale võimsale energiale inimsuhtluses kohta leida.

Psühhoanalüüsi algusaastail tegi Jung nimetatud meetodi arendamise ja sellele tuntuse kogumise eesmärgil koostööd psühhoanalüüsi looja Sigmund Freudiga. Teatud aja jooksul täiendasid nad teineteist oma töös, kuid mõne aasta pärast said ilmsiks fundamentaalsed lahknevused nende vaadete (ja isiksuste) vahel ning 1913. aastal läksid nende teed lõplikult lahku.

Jungi ettekujutus psüühest põhines veendumusel, et vaim ja alateadvus on üldiselt usaldusväärsed ning üritavad pidevalt inimesele abi osutada. Teisisõnu – ta pidas psüühet isereguleeruvaks. Jungi vaated olid selles osas vastupidised Freudile, kes Jungi arvates käsitles psüühet patoloogilisena, kontsentreerudes probleemide ja takistuste otsimisele ning taandades analüüsi käigus kõik inimese murekohad valulikele lapsepõlvekogemustele või seksuaalkonfliktidele.

Jungi meelest võisid isegi problemaatilised sümptomid nagu ängistus ja masendus osutuda potentsiaalselt kasulikeks, kuna need suunavad inimese tähelepanu teatud ebaharmooniale tema psüühes. Näiteks võib depressiooni langemine viidata sellele, et viis, kuidas see isik oma elu elab, ei ole selle isiksuse jaoks loomulik ega loomuomane. Selle fenomeni taga oligi Jungi arvates psüühe eesmärgipärane olemus.

Jung leidis ka, et viis, kuidas me iseend tajume (meie ego), on piiratud ning „kaasaegne inimene“ on oma tõelisest, instinktipõhisest loomusest ära lõigatud. Ta arvas, et me peaksime ennast kuulama ning välja selgitama, kes me tegelikult oleme ning mida tegelikult tunneme. Jung jõudis veendumusele, et peaksime laskma end  juhtida sellel, mida ta kutsus Selbstiks (eesti keeles oleks parim tõlkevaste „ise“) – alateadlikult tunnetatud terviklik isiksus, indiviidi täieliku potentsiaali arhetüüpne kujutis.

Jung oli seisukohal, et ise funktsioneerib isiksuses juhtprintsiibina ning tema osundatud suunas liikumine toob kaasa isiksuse arengu. Seda loomulikku arenguprotsessi kutsus ta individuatsiooniks.  Protsessi olemusse kuulub suundumine isiksuse kõigi loomulike elementide avaldumise poole. Nagu Jung ütles: „Terveneda suudab üksnes see, mis on tõeliselt tema ise“ (Kogutud teosed, 7. kd, lg 258).  See protsess ei lõppe eal täielikult, kuna inimene reageerib pidevalt uutele ja muutuvatele oludele ning peab selleks tegema endas ruumi üha uutele osadele ja mustritele.

Ise osiseid, mis on jäänud teadlikku isiksusse integreerimata, kutsus Jung varjuks. Nimetatud osad paiknevad teinekord varjus, kuna inimene kas eitab vastavaid väärtusi ja funktsioone või tõukab eemale, kuna  ei suuda neid aktsepteerida. Tegemist võib olla tavapäraselt „negatiivseks“ peetud ja ilmselt destruktiivsete isikuse osadega nagu nt agressiivsus või kadedus (kuigi Jung ütleks, et kõik isiksuse aspektid – nii heledad kui tumedad – on vajalikud selleks, et isiksus saavutaks terviklikkuse ja tugeva aluspõhja). Mõni teine inimene eitab hoopis haavatavaid, armastavaid ja tundlikke omadusi. Sellised ilmingud on väga tugevasti mõjutatud konkreetse inimese perekondlikust ja kultuurilisest taustast.

Teine põhjus, miks teatud omadused võivad varjupoolele sattuda, võib olla ka nende väljakujunematus. Jung leidis, et igal isiksusel on olemas ühest küljest põhifunktsioonid (tema nägemuses domineerivad ehk ülimuslikud (superioorsed) funktsioonid) ning teisest küljest nö abifunktsioonid, mis ei olnud samal määral välja arenenud, ning alaarenenud (inferioorsed) funktsioonid, mis olid oma arengus väga madalal tasemel.
 

Neli funktsiooni. Jung eristas nelja funktsiooni – mõtlemine, tundmine, taju ja intuitsioon (vastavalt antiiksele funktsioonide nelikjaotusele: õhk, vesi, maa ja tuli) – mis olid teisisõnu neli erinevat viisi, kuidas isik võib maailmaga suhestuda. Erinevate primaarfunktsioonidega inimeste vahel leiab aset kõiksugu möödarääkimisi, kuna nad näevad ka maailma teineteisest täiesti erinevalt.  Jung oli seisukohal, et individuatsiooni käigus tuleb igaühel arendada oma alamaid funktsioone, nii et ta lõpptulemusena ei piirduks lihtsalt nende projitseerimisega teistele inimestele. Viimast varianti iseloomustab näiteks olukord, kus intellektuaalne mõtleja-tüüp suhtub üleolevalt sensuaalsesse ja sportlikusse taju-tüüpi. Jungi sõnul „kõik, mis ärritab meid teiste juures, võib aidata meil mõista iseennast.“
 

Introvertsus ja ekstravertsus. Jung tegi vahet ka kahel erineval hoiakul maailma suhtes – isiksusi, kelle reaktsioonid olid rohkem välispidised ning kes suhtusid maailmasse intensiivsemalt ja suurema erutusega, kutsus ta ekstravertideks, neid aga, kes ei ilmutanud oma reaktsioone eriti avalikult, vaid eelistasid neid endas peita, ilmutades suuremat huvi pigem oma sisemaailma vastu, kutsus ta introvertideks. Jung tunnistas ausalt, et töötas tüübiteooria paljuski välja selleks, et mõista paremini iseenda ja Freudi erinevusi, kuid leidis siis, et see osutus väga kasulikuks ka inimeste (ja eeskätt inimsuhete) mõistmisel üldises plaanis.

Unenäod on üks  – ja Jungi poolt peaaegu kõige hinnatum – tee psüühes toimuva mõistmiseks. Jungi arvates „näitavad nad meile ilustamata, loomulikku tõde“. Erinevalt Freudist, kelle arvates unenäod väljendasid peidetud kujul  keelatud soove, arvas ta, et unenäod ei varja oma sisu. Jung leidis, et unenäod väljendavad end sümbolite abil ning just nende sümbolite keerukus on see, mis muudab unenäod raskesti arusaadavaks. Unenägude mõistmiseks kasutas ta mitmeid erinevaid võtteid.

Jung leidis, et ise kuulamise ja kuulda võtmise kogemus langeb ühte sellega, mida tuhandeid aastaid on käsitatud spirituaalse kogemusena. Ta kirjutas: „ Kõigi mu keskea künnise ületanud – ehk siis vanemate kui 35-aastaste – patsientide seas ei ole olnud ühtki, kelle probleem poleks lõppastmes olnud lahendatav religioosse maailmavaate leidmisega… Sellel ei ole muidugimõista mingit seost konkreetse usutunnistuse ega kirikliku kuuluvusega.“ (Kogutud teosed, kd 11, lg 509).
 

See käsitlus põhines uskumusel, et igaüks peab ületama oma vahetu igapäevakogemuse piirid, mis on kätketud egos, ning suhestuma ise’ga, mille tajumist iseloomustab mõnikord „numinoossus“ või aukartuse tunne. Tegemist on indiviidi jaoks transformatiivse kogemusega, mis nihutab nende raskuskeskme väiklaselt ja personaalselt enesekesksuselt avarama minapildi suunas, mis on sügavamalt seotud teiste inimestega.

Jung kirjutas analüüsitava ja analüütiku suhte kohta järgmist: „Kahe isiksuse kohtumine on sarnane kahe keemilise aine kokkupuutega:  juhul, kui reaktsioon toimub, transformeerib see mõlemad“.

Tema silmis oli tegemist vaieldamatult eheda suhtega, mille osalisteks on mõlemad inimesed, ning ta teadvustas väga selgelt ka analüütiku enda isiksuse rolli analüüsis. Ta teadis, et analüüsitav võib analüütikule avaldada väga sügavat mõju ning analüütikul tuleb sellise mõjuga kohe ka tegeleda, kusjuures selle väljakutsega toimetulek on üks analüütilise töö määravamaid aspekte. Jung oli esimene, kes nõudis, et analüütiku väljaõpe peab sisaldama ka tulevase analüütiku enda analüüsi. Ta teadis, et analüütik saab analüüsitavat aidata üksnes nii kaugele, kui kaugele ta ise on oma arengus jõudnud.

Lisaks kliinilisele terapeutilisele tööle oli Jungil ka hulgaliselt teisi huvivaldkondi, alates teoreetilisest füüsikast kuni filosoofia ja religiooniteooriani.